Ahjud – Mida tähendab ahiküte

Ahiküte:

On ruumide kütmine kütteahjudega ja mille puhul ei kasutata kuuma vee tsirkulatsiooni. Ahiküte on Eestis olnud enimkasutatav kütteallikas möödunud sajandil. Tänapäeval on ka teisi kütteliike, kuid ahiküte on jäänud turule just oma lihtsuse, töökindluse, eluruumis paikneva interjööri ja suhteliselt odava hinna tõttu.

Küttekollete tootmine, kui tegevusharu areng, võiks öelda, on hilises küpsusfaasis kuna põhiolemus on kasutuses olnud juba aastasadu. Ometi on ka kasvufaasile iseloomulikke näitajaid, pideva arengu ja uute materjalide turule tuleku tõttu.

Puit, kui taastuv küttematerjal, on Eesti geograafilist asukohta arvestades kättesaadav ka teiste energialiikide kadumise puhul. Ahikütet iseloomustabki just lihtsus, praktilisus ja pikad traditsioonid.

Ahikütte areng:

Ahjud on välja arenenud lahtisest tulekoldest, mida järk-järgult hakkati piirama kerisekivide ja kiviseintega. Suurt edu ahju arengule andis korstna kasutusele võtmine. Korsten tekitas koldes tõmbe, mida on vaja põlemisõhu pealetulemiseks ja suitsugaaside väljajuhtimiseks. Tõmme omakorda andis võimaluse suitsukanalite ehk lõõride ehitamiseks kolde ja korstna vahele, mis hakkasid põlemisel eralduvat soojust salvestama. Lõõride paigutamine kolde peale võimaldas säästa ruumi põrandapinda ja ka lõõride ehitamiseks kasutatavat materjali.

Ahjud on tekkinud ja arenenud maailma erinevates paikades eri aegadel ja üksteisest sõltumatult, kuid praeguseks on nad kujunenud võrdlemisi sarnasteks. Sajandeid arenesid ahjud praktiliste kogemuste järgi, kusjuures esikohale seati ahju soojaandvus, pööramata tähelepanu kütusekulule. Möödunud sajandil on ahjusid põhjalikult uuritud ja katsetatud soojuslaborites, samuti on uuritud nende paiknemise mõju soojaandvusele. Seejuures on silmas peetud eeskätt maksimaalset saadavat soojushulka minimaalse kütusekulu juures. Lääne-Euroopa eeskujul võeti lõõridega ahjud kasutusele ka Venemaal ja Baltimaades.

Juba 18.sajandil kujunesid välja ahjulõõristikud, mida kasutatakse tänapäevalgi. Algul tekkisid rõhtlõõridega, hiljem püstlõõridega ahjud. Kuna Venemaale veeti ahjupotte sisse peamiselt Hollandist, siis hakati tollal ehitatavaid enamasti püstlõõridega kandilisi ahjusid nimetama hollandi ahjudeks, kuigi Hollandis sellist ahjutüüpi üldse ei tuntud.

Nõndanimetatud Hollandi ahi oli ka Eestis ülemöödunud sajandil peamiseks ahjutüübiks ja neid ehitatakse veel edasi, kuigi nende konstruktsioon, vaatamata tehtud täiustustele on nüüdseks juba aegunud. Vanemate lõõrisüsteemidega ahjud, mille tunnuseks oli pikad lõõrid kippusid tahmuma ja pigituma suitsugaaside jahtumise tõttu. Üsna sageli tuli ette tahma süttimist ja põlemist korstnas.

Ahjud tänapäeval:

Tänapäevaste ahjude üldiseks tunnuseks on kõrge kütuse põlemistemperatuur ja optimaalne salvesti.Ta suudab ettenähtud kütusekoguses oleva soojusenergia salvestada ja etteantud aja jooksul ruumi edasi anda.Nõutav korstna miinimumkõrgus alates kolderestist on 5 m. Niisugused ahjud tarvitavad kütust ökonoomselt, seega on nende kasutegur kõrge.

Küttekollete olemus:

On nii esmatarbe – lihtsamad tellisahjud, plekkahjud, pliidid, kui ka luksus – väärikad paljude karniiside, simsidega, pitsidega pottahjud ja kaminad.

Kasutusjuhend

Soojust salvestavad küttekolded.

AHJU SISSEKÜTMINE:

Pärast valmimist peab ahi kuivama siiber ja ahjuuksed avatuna 1nädal.Tsementi sisaldava väliskesta puhul kuni 2 nädalat. Kahe siibri olemasolu korral, peab stardisiiber olema suletud ja põhisiiber avatud. Kuivamisperioodil võib lisana ahju kuivatamiseks kasutada ka soojapuhurit.

Peale kuivamisperioodi võib alustada ahju sissekütmisega. Ahju sissekütmist soorita ettevaatlikult, liigne soojenemine eriti sissekütmise algul vähendab tunduvalt teie ahju eluiga või muudab ta sootuks ekspluateerimiskõlbmatuks. Sissekütmist alusta ühe puuhaluga ca 1kg peenestades selle ja põletades koldes kas üks või kaks korda päevas. Siiber peab jääma avatuks kuni sissekütmise lõpuni. Kütuse kogust tuleb suurendada järk-järgult, kahe nädala jooksul kuni koldetäieni.Kokku liimitud väliskestaga ja samottsisuga ahjudel teostatakse sissekütmist 3 päeva,pool küttusekogust etteantust päevas.

Kui ahi on kuumaks köetud on ta edaspidiseks kasutamiseks valmis ja siibri võib sulgeda. Leivaahjuga varustatud ahjudes tuleks sissekütmist teostada kindlasti kaks korda päevas, korra kaminakoldes ja teist korda leivaahju koldes vähemalt paaritunnise vahega. Sissekütmine tuleb läbida ka pliitidel ja kaminatel, kusjuures ruumis peab olema toa temperatuur vähemalt 16 kraadi.

AHJU KÜTMINE:

Ahju eluea pikkus, kõrge kasutegur, sõltub ühe küttekorra kütusehulkast ja küttematerjalist. Kütta tuleks vähemalt aasta kuivanud küttepuuga, mille niiskusaste kuni 20%. Märja kütusega kütmine langetab oluliselt kasutegurit, tekitab tuleohtlikke aineid nii ahjulõõristikus kui korstnas, mis omakorda lagundab kütteseadet ja võib põhjustada tuleohtu.

Kütuse koguse määrab ära kolde suurus, keskmiselt on see üks kuni kaks sületäit puid. Ka suuremates ahjudes ei tohiks põletada korraga rohkem kui 22 kg puid. Soojust salvestav ahi saavutab oma maksimaalse pinna temperatuuri alles pärast siibri sulgemist 1-4 tunni jooksul, olenevalt ahjutüübist. Kui küdevasse ahju lisada puid niikaua kuni ahju välispind tuline, siis on ta suure tõenäosusega juba üleköetud. Üleköetud tellisahju väliskest praguneb, pottahjul tekivad pottide vahele praod ja sisemine osa laguneb ka plekkahjul. Ahi ei anna enam sooja, muutub tuleohtlikuks ja eeldab uuesti ülese ehitamist. Soovitav on külmemal perioodil ahju kütta kaks korda päevas, kahe küttekorra vahe vähemalt kuus tundi pärast siibri kinni panekut.

Pliitide, lahtiste kaminate ja stardisiibriga kaminahjude kaminafunktsiooni puhul ei oma küttekorra peale minev kütuse kogus nii suurt tähtsust, kuid tuleks vältida kollet pika aja vältel kõrge temperatuuriga koormamisest.Üldiselt mitte rohkem kui 5kg halupuid tunnis Ahju kütmisel ära pane alguses kollet täis, vaid lisa puid kui osa on ära põlenud.Ära küta plastmassi või muud olmeprügi, põlemisel tekkivad jäägid rikuvad keskkonda ja teie kütteseadet. Pikalt kütmata seisnud ahi kogub endasse niiskust, seepärast on soovitav esimesed paar kütmist teha poole küttekogusega.

Küttekolde normaalseks toimimiseks on vajalik piisav välisõhu juurdepääs, vastasel korral tekib ruumis alarõhk, mis takistab “tõmbe” tekkimist. Alarõhu võivad põhjustada ka elektrilised ventilatsiooniseadmed. Need tuleks seisatada vähemalt süütamise ajaks. Alarõhku aitab kõrvaldada akna või ukse avamine.

Puud aseta koldesse pikali pikki kollet, jämedamad allpool, süütamist alusta pealtpoolt. Ära viska ega suru puid koldesse – vähendab kolde eluiga. Ahjuukse ja puude vahele peaks jääma vähemalt 10-15 cm.Umbkolde puhul peab jääma ka kolde tagaseina ja puude vahele 10-15 cm. Kahe koldega ahju on mõeldud kütta korraga ühest koldes ja teise kolde uks peab olema suletud. Enne süütamist kontrolli, et siiber oleks avatud, stardisiibri olemasolul ava ka see ja sulge alles siis, kui tuli juba korralikult põleb. Hoia kolderest alati puhtana ja kontrolli, et tuhasahtel ei oleks liialt täis, oleks tagatud õhu pealevool koldesse. Umbkoldega ahju kollet on soovitav puhastada vähemalt kord nädalas igapäevase kütmise korral, parem pärast igat küttekorda.

Pärast süütamist hoolitse, et ahi saaks piisavalt õhku, puud põleksid heleda leegiga. Restkoldega ahjul peaks tulema läbi tuhaluugi ca.70% ja uksest 30% õhku. Ahju uks peaks olema põlemise aeg suletud, õhk tuleb peale läbi selleks ette nähtud avade. Kui uste sulgemisel on alust arvata, et põlemisõhku jääb väheseks, võib tuhaukse ja/või ahjuukse natuke avada, seejuures mitte jätta kindlasti ahju järelevalveta. Siiber peab olema täielikult avatud terve kütmise aeg. Õhu pealevoolu tuleks piirata põlemise viimases kolmandikus, kasutades selleks ukses ja tuhaluugis olevaid reguleeritavaid avasid. Umbkoldega ahju puhul peaks kütmisel sisemine uks olema suletud ja välimise ukse asendiga reguleeritakse põlemisõhu pealevoolu terve kütmise aja jooksul. Siiber ja kõik õhuavad suletakse täielikult siis, kui ka viimased söed on kindlalt kustunud.

Pea meeles! Vingugaas on lõhnatu, värvitu, maitsetu gaas, mis on inimestele ja loomadele väga mürgine. Vingugaas pääseb ruumi, kui siiber on liiga vara suletud.

AHJUDE HOOLDAMINE:

  • Välispindasid ,kaasarvatud uksi ja luuke võib puhastada niiske lapi ja koduste vahenditega.
  • Kord aastas võib metallosad üle tõmmata soolavaba toiduõliga, hoiab roostevaba.
  • Spetsiaalseid puhastusvahendeid müüvad ehitusmaterjalide kauplused.
  • Tühjenda tuharuumi nii sageli, et koldesse oleks tagatud õhu juurdepääs.
  • Korstent ja ahju lõõre peab puhastama vähemalt kord aastas, mida soovitavalt võiks teostada kvalifitseeritud korstnapühkija.